Kujutlege imekaunist päikesepaistelist päeva, tuuleke hellitab teie nägu. On varahommik. Liikvel on ainult üksikud inimesed, kes sammuvad pea kuulmatult, nagu tunneksid nemadki seda pühalikku vaikust, mis kaasneb millegi iidse lähedusega. Istun jahedal murul Niagara joa lähedal, sulen silmad ja lihtsalt kuulan. Vesi mitte üksnes ei möirga – see on muusika! Seda muusikat ei tee ükski teadaolev muusikariist, vaid see on kõue, udu ja liikumise sümfoonia. Üks ja sama laul mängib pideva kordusena, kuid kõlab millegipärast iga kord isemoodi.
