EDWARD VON LÕNGUS: koroona-aastate ühiskondlik elu on olnud tragikoomiline teater, mida võiks illustreerida peata kanana. Hirm ja paanika, siblimine ja vehkimine, mis püüab kompenseerida totaalset juhtimisvõimetust.
Ta oli ainus, kes tundis kaasa töötuks jäänud Lydia Koidulale ja A. H. Tammsaarele. Tõi alasti keisri Tartusse, Viljandisse ja Tallinna ning kultuurilehe Sirp esiküljele. Kunstiasjatundjate sõnul paistab ta silma omapärase käekirja ja põhjaliku kunstijoonega. Mõned kiidavad tema loomingut taevani, teised nimetavad seda lihtsalt sodimiseks. Tema tõelist isikut teavad vähesed. Enda kohta on ta öelnud, et ta on samasugune väljamõeldis nagu Kalevipoeg, jumal või jõuluvana.