Võõrandamatu õigus enesepettusele

Tõnu Õnnepalu on sel sajandil kujunenud eesti rahvakirjanikuks. Mõneti ootamatult ning ilmselt täiesti tahtmatult. Kuid tundub, et mida aeg edasi, seda vähem viitsib ta end ise kirjaniku ja mõtlejana tõsiselt võtta. Sestap taltsutab ta oma fantaasiat, ignoreerib traditsiooni sissetöötatud formaate ning eirab avaliku väitluse kirjutamata reegleid, vestleb tekstides rohkem iseenda kui teistega. Õnnepalu mõtted liiguvad otsekui ilma selge sihi ja vähimagi sunnita. Raamatukaante vahele paneb ta neid vist eelkõige vanast ja halvast harjumustest, võimalik, et ka hajameelsusest.