"Minu isa hülgas meid vennaga, kui olime vaid mõneaastased. Tänaseni ei ole ta huvi tundnud meie käekäigu vastu, ega selle vastu, kas üldse elame. Oli aegu kus isa oli minu jaoks kinnisidee. Otsisin ta üles, kuid talle helistades paluti mul teda mitte tüüdata. See on valu ja haav, mis ei parane kunagi." Sellised kurvad emotsiooid valdavad ansamblik Respekt lauljat Kerdo Mölderit isadepäeva eel oma isa meenutades. Kerdo: Muidugi on see jätnud omamoodi jälje - olen jäänud paljust, väga paljust ilma, kuid olen elus õppinud, et andestamine on suurim edasiviiv ning vabastav jõud. Südames olen oma isale andestanud. Kuid loomulikult, haavad jäävad.Kasvasin kasuisaga, keda kahjuks ei saa üldse inimeseks pidada, pigem elajaks, kelle suhtluskeeleks olid vaid rusikad. Minu lapsepõlv möödus pideva hirmu all, siniste silmade ja üles tambitud näoga trepikodades ööbides, alatihti kodust jooksus olles. Magasin tihti maja trepikojas, kus elas minu päris isa täisväärtuslikku elu nin
