Mis juhtuks, kui teadlased saaksid panna spermarakud mitte ainult ujuma, vaid ka kuuletuma? Twente ülikooli teadlased on seda just teinud – muutnud need looduslikud ujumismeistrid programmeeritavateks mikrorobotiteks. Magnetväljade abil juhitavad ja röntgeniga nähtavaks tehtud spermarakud võivad tulevikus aidata nii ravimeid sihtkohta toimetada kui ka viljatust paremini mõista. Nende töö ei riku looduse loogikat, vaid täiendab seda tehnoloogilise täpsusega. Esmakordselt on võimalik jälgida elu alguse liikumist seestpoolt. Kuid kuhu viib selline nähtavus – teadmiste selgusesse või uute eetiliste dilemmani? Ja kas loodus annab vabatahtlikult oma saladused käest?
