Raseduse ajal lasin ma ikka mõnuga üle. Kütsin kätelseise, planku ja muud jõutrenni vähemalt pool ajast, kuni seitsmenda kuu paiku Rumi mulle signaali saatis, et kuule emps, võta suts kergemalt.Raphaella (200h joogakoolituse läbiviija It’s Yoga Tallinnas) tuletas mulle just meelde, kuidas me temaga 500h joogaõpetajate treenerite koolitusel kohtusime ja ma teatasin, et ma olen kuues kuu rase. Tema esimene mõte olevat olnud, kuidas sa saad rase olla, kus su kõht on? Tõepoolest, mul ei olnud üldse kõhtu ees. Sel hetkel ei teadnud ka keegi minu lähedastest veel, et ma beebit ootan. Vaid kümme päeva hiljem oli mul korralik pallike pluusi all ja ma ei oleks ka kõige parema tahtmise juures saanud oma rasedust varjata.Mis siis juhtus? Mul oli väga keeruline lasta lahti sellest tundest, et mu keha muutub. Tekkis hirm, nagu ma jääksin millestki ilma. Oma kehast või vormist või juba peaaegu õnnestuvatest kätelseisudest. Ja mis oli tagajärg? Loomulikult diastaas ehk kõhusirgli
