Nõukogude ajal visati nalja, et nõukogudemaa elanike elust pool möödub järjekordades. Vanemad ja keskealised mäletavad veel, kuidas tualettpaberi pärast järjekorras seisti ning pärast paberirullid uhkusega üle õla riputati – nagu kuulipildujalint. Nõukogude inimesel oli kolm põhiküsimust: kes on süüdi, mida teha ning kes on järjekorras viimane? Nüüd tundub see kõik ajaloona. Enamikku asju saab ajada interneti kaudu ja paljud järjekorrad on elektroonilised. Üks järjekord, mis aga kuhugi kadunud pole, on ravijärjekord. Tuleb silmas pidada, et seda probleemi lõplikult lahendada ei suuda keegi kunagi, sest esiteks pole inimeste teha, millal nad haigeks jäävad, ja teiseks ei ole arst ettekandja, kes kohe, kui klient käe tõstab, kohale jookseb. Igaühel on oma ajatunnetus ning inimlik egoism kipub just järjekordades välja lööma. Kuid praegusel juhul pole probleem abivajajates, vaid selles, et haigekassa eelarve on reaalsest vajadusest väiksem.
