Vikerkaar loeb. Keele säsi
«Liivini lahti» on Mart Kanguri kolmas ja minu meelest ka seni tugevaim luulekogu, eelmisteks «Kuldne põli» (2009) ja «Kõrgusekartus» (2015). Aga kõnelgem ka foonist.Mäletatavasti tõusis nullindate kirjanduses esiplaanile «uussiiruseks» nimetatud nähtus, ühes sellega vahetus, lihtsus, isiklikkus, elulisus jms. Ühtlasi tähendas see seljapööramist postmodernsele tsitaatsusele ja «küünilisusele», mistahes niihästi intertekstuaalsetele kui kõlalistele «mängudele», lõpuni viidud kujul – üldse kirjanduskeele maksimaalset puhastamist kujundlikust vaabast, isegi metafoorsusest kui sellisest. Nagu ammu on täheldatud, vahelduvad läbi kirjanduse ajaloo ikka ühelt poolt kujundliku rafineerituse ja teisalt sellised keele täieliku «puhastamise» püüete perioodid.