Kui jõuab sügis, läheb mu meel rahutuks, ebameeldivalt rahutuks. Ja narril põhjusel. Oktoobris peab hakkama mõtlema, kuidas järgmisel aastal nii-öelda majandada, peab mõtlema, kuidas taotleda järgmiseks aastaks kulka stipendiumi (mida ma olen tavaliselt saanud ja mille taotlemine ei ole õnneks veel väga keeruline) või kirjanikupalka (mida ma pole veel saanud, aga mille taotlemisele olen enda ja teiste aega ja energiat raisanud) või linnakirjaniku palka (mida ma ei ole saanud, aga mille taotlemiseks oleks pidanud kümmekond lehekülge korralikult täis kirjutama – mina kirjutasin paar rida) või siis seda väikest kirjanike liidu abiraha (mille ma sain ükskord siis, kui kulka stipist ilma jäin).
