Hiina kalkulatsioonid Iraani sõja kontekstis

Hoolimata Iraanile lähedal seisva riigi kuvandist on Hiina reaktsioon USA ja Iisraeli alustatud sõjale olnud pigem tagasihoidlik. Peking on seni piirdunud näiliselt teravate diplomaatiliste avaldustega, mis ei kaldu samas liialt kõrvale tavalistest jutupunktidest.

Koos Pakistaniga käidi välja viiepunktiline rahuplaan, kuid ka seda on tõlgendatud eelkõige diplomaatilise kuvandi ehitamise tööriistana, mitte reaalse katsena kriisi lahendada. Hiina eesmärk on näidata end – vastandina Ameerika Ühendriikidele – kui konstruktiivset ja vastutustundlikku suurriiki.

Hiina, Iraan ja Lähis-Ida

Viimastel aastatel on Iraanist ja Hiinast tihti räägitud eelkõige Hiina-Venemaa-Iraan-Põhja Korea dünaamikas. Iraanil ja Hiinal on samas olnud pikaajalised suhted. 2021. aastal sõlmiti kahe riigi vahel strateegiline partnerlus. Hiina toel on Iraan liitunud julgeolekukoostööle keskendunud Shanghai Koostööorganisatsiooni ning BRICSiga.

Relvadega ei ole Hiina Iraani varustanud peale Iraani tuumalepet toetavat 2015. aasta ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmist. Küll aga, nagu Venemaalegi, on Hiina Iraanile müünud kahesuguse kasutusega kaupu, mis on leidnud tee Iraani drooni- ja raketiprogrammidesse. Hiina ettevõtteid on süüdistatud Iraani abistamises sanktsioonidest kõrvalehiilimisel ning äsja ka selles, et Hiina ettevõtte satelliitpildid aitavad Iraanil regioonis paiknevaid USA baase rünnata.

Hiina jaoks on suhted Iraaniga küll olulised, kuid kaubandusmahud teiste regiooni riikidega, näiteks Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatidega, on kordades suuremad. Ka Hiina investeeringud on Iraani asemel pigem mujale regiooni suundunud.

Kuigi ligi 45 protsenti Hiina imporditavast toornaftast ja kuni kolmandik LNGst tuleb Hormuzi väina kaudu, on Iraani osakaal Hiina naftaimpordist umbes 13 protsenti. Samas Iraani jaoks on Hiina suurklient, kes ostab hinnanguliselt 80–90 protsenti Iraani toornaftast ja on ühtlasi Iraani peamine importkaupade tarnija. Hiina eeldab, et isegi režiimi muutudes ei ole Iraanil muud võimalust kui Hiinaga kaupa teha, sest Pekingi käes on kõrgtehnoloogiliste ja muude kriitilise tähtsusega kaupade monopol ja teisalt ollakse Iraani toornafta peamine ostja.

Hiina eeldab, et isegi režiimi muutudes ei ole Iraanil muud võimalust kui Hiinaga kaupa teha.

Hiina jaoks on Lähis-Ida puhul oluline ligipääs energiaressurssidele ja eksportturgudele ning oma mõju kasvatamine regioonis. Samas ei soovi Hiina selle kõige nimel võtta regionaalse stabiilsuse tagaja koormat. Hiinalt ei maksa oodata laevade eskortimist Hormuzi väinas, Teherani liigset survestamist või püüdlust Washingtonilt piirkonna politseiniku rolli üle võtta.

Iraani sõda on seega tekitamas küsimusi Hiina võimes oma piiritaguseid huvisid kaitsta ning selle suutlikkuses olla teistele riikidele tõsiseltvõetav julgeolekupartner. Mõne Globaalse Lõuna riigi silmis võib Hiina võimetus oma strateegilise partneri eest seista õõnestada Hiina usaldusväärsust julgeolekupartnerina. Teisalt sõltub palju sõja lõpplahendusest: USA järsk väljatõmbumine annaks Hiinale võimaluse diplomaatia ja investeeringutega vaakumit täita ja mõjutaks ka arusaama konflikti võitja osas.

Kui poliitilise mõju ja julgeoleku dimensioonis ei suuda Hiina regioonis Ameerika Ühendriikidega seni võistelda, on Hiinast saanud piirkonna domineeriv majandusjõud, suurim kaubanduspartner ning üks peamistest välisinvestoritest. Need on hoovad, millele Hiina saab toetuda.

Energia ja majandus

Hiina on energiašoki eest paremini kaitstud kui paljud teised riigid, olles aastate jooksul tõsiselt tegelenud oma energiajulgeoleku tugevdamisega. Riigil on märkimisväärne strateegiline naftareserv, mis erinevatel hinnangutel peaks tagama umbes nelja kuu vajadused ja mida senises kriisis pole veel kasutama hakatud. Söel ja kiirelt kasvava osakaaluga taastuvenergial tuginev elektritootmine on impordist suuresti isoleeritud. Hiina elektriautopark kasvab kiirelt ning Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoosi kohaselt peaks elektriautod 2030. aastaks vähendama Hiina toornaftavajadust rohkem, kui Hiina importis eelmisel aastal Venemaalt.

Hiina majanduse peamine nõrkus on sõltuvus ekspordist, mis annab umbes 20% Hiina SKPst. Maailma suurima eksportijana, kelle ekspordist valdav osa liigub mööda merd, on Hiina jaoks eluliselt oluline, et laevateed oleksid avatud ja rahvusvaheline kaubandus toimiks stabiilselt.

Ennustatakse, et isegi kui ekspordimahud kannatavad, annab kriis Hiina eksportööridele võimaluse maailmaturgudel oma suhtelist osakaalu kasvatada.

Kõrged naftahinnad on kahjulikud maailmamajandusele ning majandusraskused mujal maailmas tähendavad omakorda vähenevat nõudlust Hiina tootjate kaupadele, sealhulgas Euroopa Liidus, mis on Hiina jaoks suurim eksporditurg. Samas ennustatakse, et isegi kui ekspordimahud kannatavad, annab kriis Hiina eksportööridele võimaluse maailmaturgudel oma suhtelist osakaalu kasvatada. Hiina tootjad haaravad turgu energiakriisist ja tõrgetest tarneahelates oluliselt rohkem mõjutatud ja seega vähem konkurentsivõimelistelt lääneriikide tootjatelt.

Teise pikaajalise trendina võib energiakriis kiirendada maailmas taastuvenergia ja elektrisõidukite kasutuselevõttu, mis Hiinale, kellele kuulub valdav osa rohetehnoloogiate globaalsest tootmisvõimsusest, samuti majanduslikult kasulik oleks.

Ameerika vähenev tähelepanu Ida-Aasias

Pikk konflikt tähendab Hiina vaates tõenäolisemalt suuremat kahju Ameerika mainele ja usaldusväärsusele liitlasena. Lisaks võib pikema konfliktiga kaasneda Ameerika tähelepanu ja ressursside vähenemine Ida-Aasias. Juba on olnud näha USA sõjalise võimekuse ümberpaigutamist Lähis-Idasse: märtsis üles kerkinud õhutõrjesüsteemide Lõuna-Koreast konfliktipiirkonda ümberpaigutamine on üks signaal USA prioriteetide vähemalt ajutisest nihkumisest.

Energiasõltumatu Peking võib pakkuda end usaldusväärse energiapartnerina enim mõjutatud USA liitlastele Aasia Vaikse Ookeani piirkonnas – näiteks Filipiinidele. Kahtlused Ameerika Ühendriikide kohalolekus võivad sundida sealseid USA liitlasi Pekingi suhtes pigem kompromisse kui vastasseisu otsima ning asendama heidutust diplomaatiaga.

Igasugune poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus on parteikongressile eelneval aastal Pekingi jaoks tavalisest veelgi problemaatilisem.

Sellised regionaalsed dünaamikad sobiksid Hiinale ühest küljest hästi ja annaksid Pekingile regioonis vabamad käed – nii üldise mõju kui konkreetsemalt Lõuna-Hiina mere ja Taiwani kontekstis. Teisalt on jõumeetoditega maailmas ja majanduses ebastabiilsust külvav USA Hiina jaoks ka ohtlikum vastane.

2027. aastal leiab aset iga viie aasta tagant toimuv parteikongress, kus partei peasekretär Xi Jinping soovib tõenäoliselt kindlustada neljandat ametiaega Kommunistliku Partei eesotsas. Igasugune poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus on sellele eelneval aastal Pekingi jaoks tavalisest veelgi problemaatilisem. Ka praeguste plaanide järgi maikuus toimuval Xi ja president Donald Trumpi kohtumisel on eesmärk pingeid kahe riigi vahel pigem vähendada. Seega pole Hiinal motivatsiooni sekkuda ettearvamatusse regionaalsesse sõtta. Pigem tasub oodata, vaadata ja oma positsioone kindlustada.

The post Hiina kalkulatsioonid Iraani sõja kontekstis appeared first on Diplomaatia.